Piparkoogiküla

Meie küla koosneb piparkoogimajadest. Avastasin selle ühel õhtul siin paralleeltänaval jalutades. Kõigile on kõvasti glasuuri ja martsipani peale mätsitud ja majad ise on ju tegelikult kõik rootsipunased, mis pimedas paistab just selline pruunikas nagu piparkook. Nii, et piparkoogi maju pole vaja sel aastal ise meisterdada (mitte, et ma ühtegi kunagi teinud oleksin), tuleb minna õhtupoolikul pärast kella 15 õue jalutama ning seal nad kõik reas seisavad, üks magusam kui teine.

Mõned majad näevad päris armsad välja, aga mõni on ka tliigselt suhkrustatud. Nagu näiteks see eelviimane pilt. See on meie naaber ja kui nad tulesid üles panid, siis ma ikka täitsa öökisin. Maja ühel küljel sõidavad neil veel saaniga põhjapõdrad ja meie poolsel küljel on igasugu värvilisi vilkuvaid tulukesi. Seal pole kohta, kuhu võiks veel tulesid riputada, isegi kuuriakendese on nad jõulutuled pannud. Aga noh, ajaga harjub kõigega ja nüüd ma enam ei võpatagi iga kord, kui köögiaknast välja vaatan.

Ja see viimane pilt on meie endi tagasihoidlik piparkoogimaja. Siin pildil tundub tõesti tagasihoidlik, kuna kedagi pole kodus. Aga kui tubades tuled põlevad, siis on tegelikult märksa valgem ja kuna meil pole (veel) kardinaid, siis on ka kõik toas toimuv väljapoole näha. Siinkohal olen ma positiivselt üllatunud maja ruumide paigutuse osas, kuna alumise korruse wc-vannituba on täpselt maja keskel ning vetsu saab ikka rahus kasutada nii, et uks on lahti (ärge küsige, miks mul on vaja ust lahti hoida...). Aga jah, pole veel väga harjunud sellega, et ei saa rahulikult paljalt ringi jalutada kodus :), ehk harjuvad naabrid ja möödakäijad...