Kohal

Nojah. Oleme siin juba kaks nädalat pesa pununud. Ikka vedeleb kaste, mille sisule on vaja koht leida Kapp ja voodi, mis tuleb ülevalt korruselt alla tuua. Tahaks juba kangesti öelda, et olemegi kohal ja kõik asjad on ka omal kohal. Kohal-kohal. Samas, mis parata, viimastel päevadel eriti on see lahtipakkimise tuhin kuidagi üle läinud ja päevas jõuab ehk ühe-paar pilti seinale riputada, sest muu elu ju tahab ka elamist.  

Muu elu. Vaja titega mängida ja trallida. No vahel on see trall ka üks suur pudru või muu söögi keetmine ja hädaldava lapse süles hoidmine. Kõike tuleb ette. Vaja koeraga õues mängida. Vaja järve ilu vaadelda. Vaja nautida veel valget aega, vahel päikestki. Vaja natuke sotsialiseeruda. Vaja linnas arstil ja poes käia. Vaja lihtsalt sauna minna ja olla ja nautida. Vaja magada - sellest tundub pidevalt puudus olevat. Vaja koristada. Oi, kui palju tekkkib tolmu ja karvu ja muud kraami põrandale, rääkimata pidevatest mustade nõude ja pesude laarist. Õnneks on olemas abilised masinad. 

Ja tunnen piinlikkust, et nii vähe on aega ennast füüsliselt liigutada. Kui juhtun 200m asemel 300 kõndima, siis juba võhmal. No kuhu see kõlbab? Ja tööd pole ka aega teha, kuna titt tahab ju ka kohe sedasama teha mis minagi ning kedagi teist talle ette saata ka pole.. vahel küll õnnestub meelitada ta raamatute maailma või Estaga mängida, aga kuna selle kestvus on ikka nii kaootiline, siis süveneda ikka ei jõua. 

Oi kui palju tahaks jõuda, aga ei jõua. Tuleb vist suhtumist muuta? Teen niipalju kui parajasti jõuan...