Kevaded on siinkandis reeglina väga-väga päikeselised. Seega on vihm väga haruldane külaline. Sellegipoolest hakkas eile õhtul/öösel tihedalt sadama. Enam ei mäletanudki seda vihma rabistamist ja krabistamist akendel. Väga mõns ja hubane tunne niimoodi soojas toas istuda, õhtust teed juua ning vihma krõbinat kuulata.
Hommikuks oli muidugi üllatus suur, mis see vihm korda oli saatnud. Lumekate on vähenenud silmnähtavalt. Meie sissesõidutee ja kõnnitee majani on lumest pea täitsa vaba. Mõnus-mõnus!
Möödunud nädalavahetusel oli veel palju inimesi järve peal jalutamas. Ise küll eriti enam ei julgenud minna. Aga naabrimees meil rääksi, et tegelikult on jääkate veel ca 40cm paks ning kannab hästi. Jää peal on muidugi see lumekiht, mis juba päikese käes vaikselt sulas ning kohati pehme ja vesine tundus. Lumeskuuterite teed on muidugi kõikse paremini kõnnitavad olnud terve talve läbi - seal lumi mõnusalt kokku surutud ja läbi ei kuku.
Aga täna oli vaade järvele midagi eirit müstilist. Selline tunne nagu
hakkaks jää peale uus järv tekkima. Taevas oli pilvedest hall ning kõik
see peegeldus ka järvel oleval vihmakihil. Udutas ka parasjagu.