Piparkoogiküla

Meie küla koosneb piparkoogimajadest. Avastasin selle ühel õhtul siin paralleeltänaval jalutades. Kõigile on kõvasti glasuuri ja martsipani peale mätsitud ja majad ise on ju tegelikult kõik rootsipunased, mis pimedas paistab just selline pruunikas nagu piparkook. Nii, et piparkoogi maju pole vaja sel aastal ise meisterdada (mitte, et ma ühtegi kunagi teinud oleksin), tuleb minna õhtupoolikul pärast kella 15 õue jalutama ning seal nad kõik reas seisavad, üks magusam kui teine.

Mõned majad näevad päris armsad välja, aga mõni on ka tliigselt suhkrustatud. Nagu näiteks see eelviimane pilt. See on meie naaber ja kui nad tulesid üles panid, siis ma ikka täitsa öökisin. Maja ühel küljel sõidavad neil veel saaniga põhjapõdrad ja meie poolsel küljel on igasugu värvilisi vilkuvaid tulukesi. Seal pole kohta, kuhu võiks veel tulesid riputada, isegi kuuriakendese on nad jõulutuled pannud. Aga noh, ajaga harjub kõigega ja nüüd ma enam ei võpatagi iga kord, kui köögiaknast välja vaatan.

Ja see viimane pilt on meie endi tagasihoidlik piparkoogimaja. Siin pildil tundub tõesti tagasihoidlik, kuna kedagi pole kodus. Aga kui tubades tuled põlevad, siis on tegelikult märksa valgem ja kuna meil pole (veel) kardinaid, siis on ka kõik toas toimuv väljapoole näha. Siinkohal olen ma positiivselt üllatunud maja ruumide paigutuse osas, kuna alumise korruse wc-vannituba on täpselt maja keskel ning vetsu saab ikka rahus kasutada nii, et uks on lahti (ärge küsige, miks mul on vaja ust lahti hoida...). Aga jah, pole veel väga harjunud sellega, et ei saa rahulikult paljalt ringi jalutada kodus :), ehk harjuvad naabrid ja möödakäijad...

Tah-taaa

Ma ei saa üle ega ümber sellest, kui uhke ma viimasel ajal olen. Ja täiesti saan aru nendest emadest, kes oma lapsi muutkui esile tõstavad ja räägivad kui osavad ja edukad ja targad nad on. Sest minu oma on ju eriti osav :)! Kindlasti paisutab minu uhkust veel see 11 kuud tagasi kuuldud "hoiatus", et ei tea kas ja kuidas teie võsuke arenab. Areneb ja kuidas veel. Rõõmu ja nalja saab temaga palju. Praegu kuulen ka, kuidas ta üleval korrusel magamistoas oma isaga kilkab, et enne magama jäämist veel natuke mürada ja tekkidest-patjadest ning kaisukoerast viimast võtta. Aga vaadake ise, mille üle ma eriti uhke olen:

Hommikune lumeudu

Tänane hommik üllatas mind superkauni vaatega meie rõdult... Naabri kased jäävad küll pildistamisel ette, aga kaskedel on ka oma väärtus :). Järvel on udu, lumeudu...

Kui Athena teeb pätti

Titega saab viimasel ajal palju nalja, väga lõbusaks on elu läinud selles mõttes. Näiteks meeldib talle koera puuri ronida ning öelda "wuf-wuf". 

Iseseisvaid samme teeb ta ainult siis, kui hoiab raamatust tugevalt kinni, täpselt nagu klassikalises rootsi lasteloos, kus Melkeril soovitati ahjuroobist kinni hoida, kui ta mööda katuseharja turnis. Raamatud on jätkuvalt ta lemmikasjad ning nende seltsis võib päevas kohe mitu tundi veeta. Ainult tore on, kui ma need raamatud vahetevahel riiulile tagasi sätin, siis saab jälle neid välja tõmmata ning ükshaaval läbi lapata. Samuti oskab ta juba öelda "tahad", minu meelst ka "aitäh" ja "vaata" ja "hej" ja veel mõnda asja, aga võibolla on paljud ta väljendid ka minu enda fantaasia vili.

Päikesekoer

Koera omamine on külas tavaline. Kuigi siinsed reeglid ütlevad, et koera ei tohi üle 6h üksi koju jätta. Eks siis inimesed ongi kas ise kodused või teevad lühikesi tööpäevi linnas. Meil ei ole suletud aeda ning kui vahel Estaga õues oleme peab ikka kõvasti vatama, et ta mööda jalutavate koerte järgi jooksma ei läheks. No reeglina tal on mänguhoog sees ja ta ei lähe, aga vahel tulevad need koerad ka meie aeda mängima... siiski omanike loal, kes koertega õues olemist ja järvekallast naudivad. Aga päike on ka paaril päeval oma koeraga jalutamas käinud...

Esimene lumi

Täna sadas siis viimaks lund.. 

Esimene pilt on tehtud meie traditsiooniliselt punase maja ees (kõik on siin punased, mingi mu värv oleks suuuuur erand)... teine ka, aga taustaks külatänav ja lillepood (kus müüakse mingit muud imelikku kahtlast kraami... pole kedagi veel sealt lillede või lillepotiga väljumas näinud, ikka väikesed pakikesed käes...)

Sügisene järv

Täna tuli esimese detsembri puhul korralik lumi maha. Aga mul siin veel paar sügisesemat järvepilti eilsest jalutuskäigust kella poole kahe ajal, just enne päikeseloojangut. Ühele pildile mahtusid veel ära Niva ja Esta ning viimasel näeb meie järve luikesid. 

Kohal

Nojah. Oleme siin juba kaks nädalat pesa pununud. Ikka vedeleb kaste, mille sisule on vaja koht leida Kapp ja voodi, mis tuleb ülevalt korruselt alla tuua. Tahaks juba kangesti öelda, et olemegi kohal ja kõik asjad on ka omal kohal. Kohal-kohal. Samas, mis parata, viimastel päevadel eriti on see lahtipakkimise tuhin kuidagi üle läinud ja päevas jõuab ehk ühe-paar pilti seinale riputada, sest muu elu ju tahab ka elamist.  

Muu elu. Vaja titega mängida ja trallida. No vahel on see trall ka üks suur pudru või muu söögi keetmine ja hädaldava lapse süles hoidmine. Kõike tuleb ette. Vaja koeraga õues mängida. Vaja järve ilu vaadelda. Vaja nautida veel valget aega, vahel päikestki. Vaja natuke sotsialiseeruda. Vaja linnas arstil ja poes käia. Vaja lihtsalt sauna minna ja olla ja nautida. Vaja magada - sellest tundub pidevalt puudus olevat. Vaja koristada. Oi, kui palju tekkkib tolmu ja karvu ja muud kraami põrandale, rääkimata pidevatest mustade nõude ja pesude laarist. Õnneks on olemas abilised masinad. 

Ja tunnen piinlikkust, et nii vähe on aega ennast füüsliselt liigutada. Kui juhtun 200m asemel 300 kõndima, siis juba võhmal. No kuhu see kõlbab? Ja tööd pole ka aega teha, kuna titt tahab ju ka kohe sedasama teha mis minagi ning kedagi teist talle ette saata ka pole.. vahel küll õnnestub meelitada ta raamatute maailma või Estaga mängida, aga kuna selle kestvus on ikka nii kaootiline, siis süveneda ikka ei jõua. 

Oi kui palju tahaks jõuda, aga ei jõua. Tuleb vist suhtumist muuta? Teen niipalju kui parajasti jõuan...